Mondo's volunteers in Uganda: Vabatahtliku tavalised tööpäevad./ The workdays of a volunteer.

Eelmisel nädalal võtsin end kokku ja panin kirja kahe päeva jagu oma tegemisi, et natuke edasi anda siinset elurütmi, tööülesandeid ja meeleolu.

Üks tavaline esmaspäev:
Ärkasin kell 7:15 ja sõin hommikusöögiks kausitäie tükkideks tehtud küpsiseid jogurtiga ja jõin kohvi, mis on valminud minu elukohast vaid paari tunni kaugusel. Seejärel saatsin Aliinele Bluesky'd tutvustava teksti MTÜ Mondo Food for Thought projekti jaoks ( http://foodforthoughtmondo.wordpress.com/).

Sõit Blueskysse läks seekord üllatavalt kiirelt ning jõudsin kohale umbes kella kümne paiku. Parajasti oli koolis vahetund ning selle lõppedes läksime Bluesky Cottage Industry õpilaste ning saksa vabatahtlike Sina ja Jakobiga maja lähedal asuvale väikesele aiamaale. Istutasime varem seemnest kasvama pandud baklažaane. Selleks kõplasime peenrad-vaod valmis, istutasime taimed üsna hõredalt laiali ja viimasena viskasime väetiseks kitsepabulaid peale. Sain enda suureks imestuseks teada, et baklažaanitaim kasvab kõrgemaks kui meeter. Teiseks tegid õpilased peenrad dodo jaoks, mis on Euroopas rohkem tuntud kui amaranth. Mäletan Saksamaal õppimise ajast amaranthiga müslit, kuid siin süüakse hoopiski taime värskeid rohelisi lehti. Töötegemise ajal rääkisin õpilastega sellest, kus miski taim kasvab ja milliseks toiduks seda kasutada saab.

Lõunaks oli nagu ikka posho ja oakaste, milles oli seekord lisandiks ka pisut kapsalehti. Süüakse suures ruumis, kus enamus õpilastest põrandal istuvad ja vabatahtlike jaoks tavaliselt toolid vabaks jäetakse. Pärast lõunasööki lasin Bluesky õpilastel oma märkmikusse enda nimed ja vanused üles kirjutada ning sain palju targemaks. Koolimaja kõrval mängisid kaks poissi mängu, kus tuleb münt või mingi muu tükk vastu seina visata ja kelle münt seinast kaugemale maandub, peab uuesti viskama, või siis midagi sarnast.

Pärastlõunal toimus punumistund Cottage Industry majakeses ning selle käigus võeti lahti minu poolt reedesel turul ostetud kott. Ikka selleks, et teada saada, kuidas see tehtud on (nädala lõpuks oli täpne koopia valmis). Vahepeal sadas sahmaka vihma ja mitme küsimise järel sain teada Mama Jova päris nime ja vanuse. Nimelt kutsutakse külades vanemaid nende esimese lapse järgi, nt Mama Tony või Tata Jova. Edasi puhastasin koos Jakobiga kaelakette, et neid külalistemajas müügiks pakkuda. Ootasin Godwini naasmist kooli, et paari olulist asja arutada ning pisut enne pimeda saabumist ehk 18:40 sõitsin Pauliga (tuttav boda-juht) Kakirisse.

Koduteel ostsin ühe avokaado ja kaks banaani, hind kokku umbes 30 eurosenti. Õhtul müüsin külalistemajas kokku 7 kaelakeed ja sõin eelmisest päevast alles jäänud külma pitsat. Kuulsin lugu toanaabri Jetske pingeterohkest päevast – haiglaskäik koos tänavalapsega, kes oli boda-õnnetuses tugevaid haavu saanud, lapse haavad tõmmati lahti ja puhastati alkoholiga ning Jetske oli kogu aja hirmunud poisi kõrval ja hoidas ta käest kinni.

Tavaline teisipäev:
Äratuskell helises 7:00 ja pärast kiiret hommikusööki sõitsin Bluesky kooli. Tahtsin Kakiris jõulukaartide jaoks erinevaid kirjatüüpe välja printida, kuid kahjuks oli kogu asulas elektrikatkestus. Ostsin vett ja natuke küpsiseid ning võtsin boda Mpeggwe suunas. Kõik noored olid maisipõllul, välja arvatud Mercy, kes oli millegipärast kooli jäänud ja vist natuke solvunud, et teised olid unustanud teda kaasa kutsuda. Läksime koos koolist eemal asuvale põllule, kust teised juba usinalt maisipõldu rohisid. Asusime samuti maisitaimi umbrohu käest päästma ja õnneks tegin kohe alguses paar pilti, sest hiljem olid käed-riided-jalad niivõrd mullased, et kaamerat enam kätte võtta ei saanud. Lahkusime põllult varem kui plaanitud, sest taevasse kerkisid müstiliselt tumedad vihmapilved.
Kuna lõunani oli veel aega, siis rääkisin Bluesky õpilastega maisijahust körti juues toidust ja panin kirja mõned toiduainete ja toidu lugandakeelsed nimetused. Paljudele valmistavad minu luganda keele püüdlused nalja, kuid kõik kiidavad iga kord kui mõne uue sõna selgeks saan. Pärast lõunasööki (ikka posho ja oad) sõitsin Kampalasse kohtumaks Brianiga, kes lubas mulle anda nahast sandaalide ja banaanikiust kottide valmistajate kontakte. Esialgu liikusime lihtsalt mööda linna ringi ja ta näitas mulle kohta, kus ta teisipäeviti tänavalastele tantsu ja jalgpalli õpetab ning kesklinnas tutvustas mind paarile sandaalide müüjale.

Kella viieks liikusin Goethe Instituudi suunas, kus toimus järjekordne luganda tund - teemaks numbrid ja kauplemine. Väga lõbus oli kauplemismomente harjutada. Keelekursuselt kõndisin Acacia kaubamaja lähedal asuvasse Café Javasesse, kus jõin mõnusat mangomahla hinnaga 9000 šillingit (ehk 2,5 eurot ehk vähemalt 2 lõunat külarestoranis) ja vestlesin Martiniga, kes on 24-aastane juuksur-laulukirjutaja-laulja. Kuna õhtuti on liikluses päris palju ummikuid, siis võtsin boda teisele poole linna, et saada kiiremini Nansanasse mineva minibussi peale. Sain tuttavaks boda-juhi Daniga, kes sõitis väga hästi ja turvaliselt ning kelle peamine peatus on üsna Goethe Instituudi lähedal. Seega võtsin tema telefoninumbri. Heade ja usaldusväärsete juhtide numbreid on väga kasulik omada.

Kella poole kümne ajal jõudsin lõpuks koju ja kohtasin tee peal UPA lähedal elavat Deod, kes tutvustas mulle lahkelt kohta, kus Bluesky kool veel mõni aeg tagasi asus. Nimelt pole Bluesky oma praeguses auskohas veel kaht aastatki olnud.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Last week I decided to write about my activities over two days in order to let you know a bit about my work, the life and rhythm around here.

An ordinary Monday:
I woke up around 7:15 and had breakfast: cookies pieces with a lot of yoghurt and coffee that has been grown and roasted only a few hours away from where I live. Then I sent Aliine a short introduction to Bluesky for project Food for Thought by NGO Mondo ( http://foodforthoughtmondo.wordpress.com/).

The journey to Bluesky went surprisingly fast this time and I arrived at about 10am. It was break time in the school, so we had porridge and after that me, Bluesky Cottage Industry apprentices/students, and the two German volunteers Sina and Jakob went to our small garden close to the school. We planted eggplants, grown from seeds by the students. For that we prepared the vegetable beds with hoes, planted the eggplants quite sparsely, and then threw goat manure on them. To my great surprise I found out that an eggplant grows taller then one meter. Secondly we prepared vegetable beds for dodo, which is in Europe commonly known as amaranth. From my studies in Germany I remembered amaranth muesli but here the green leaves of the plant are eaten. During garden work I talked with the students about where which plants grow and how can they be prepared for eating.

Lunch consisted as usually of posho and beans sauce, which this time also contained some cabbage leaves. We always eat in the large living room where most off the students sit on the floor and usually the chairs are kept free for the volunteers. After lunch I asked all the Bluesky students to write down their names, age, and academic level and I learned a lot through this. Next to the school building two boys were playing a game – one has to throw a coin or some other piece against the wall and whoever lands further away from the wall has to throw again or that's how it looked like.

Afternoon was dedicated to weaving class in the Cottage Industry building. During the class a bag I bought the previous Friday was taken apart and examined thoroughly and this all for finding out ore about the design and creating a similar one by the end of the week. It rained a bit during the class and after asking several times I found out Mama Jovas real name. In the rural areas the parents are called after their first-born children, e g Mama Tony, Tata Jova. Afterwards I cleaned some necklaces from dust together with Jakob, preparing them for selling activity at the guesthouse where I live. I waited for Godwin to get back to school, discussed some important issues, and just a bit before the arrival of darkness meaning around 18:40 drove to Kakiri together with Paul (a boda-guy I know and can call to pick me up drom Bluesky).

On my way home I bought one avocado and two bananas, together for about 30 euro cents. In the evening I sold 7 necklaces at the guesthouse and ate the cold pizza from the evening before. My roommate Jetske told me about her stressful day – visiting the hospital with a streetboy who had gotten bad injuries in a boda-accident, the wounds were basically scratched open and cleaned with alcohol and she as there the whole time holding his hand.

One regular Tuesday
My alarm rang at 7:00 and after fast breakfast I drove to Bluesky. My goal was to print some different fonts out as examples for the Christmas cards but unfortunately there was a power-cut in Kakiri. I bought some water and cookies and took a boda towards Mpeggwe village. All of the youth was on the corn field, except Mercy who was for some reason forgotten behind at Bluesky. We went together to the cornfield that is situated a bit further away from the school and found other already working hard on weeding the corn. We joined in and luckily I took some photos and a short video in the very beginning because afterwards my hands and feet were so muddy that I could not take out my camera anymore. We had to leave the field earlier than planned because very dark clouds appeared in the sky and yes, it rained soon after we had left.

As there was still some time until lunch and it was raining, then I talked to Bluesky students about the local food and wrote down some luganda words for food. Many students find my luganda really funny but they encourage and are glad when I have mastered another word. After lunch (still posho and beans sauce) I took off towards Kampala to meet Brian who had promised me to give some contacts of people producing leather sandals and banana fiber bags. At first we were just moving around town, he showed me the place where he teaches street-children football and dancing and then in downtown he introduced me to some resellers of sandals.

I reached Goethe Institute around 5pm for my luganda lesson, this time on the topic of numbers and bargaining. It was a lot of fun to practice different bargaining situations. From the language course I walked over to Café Javas next to Acacia Mall where I had a nice big glass of fresh mango juice (9000 UGX = 2,5 EUR = at least two meals in a local restaurant) and chatted with Martin who is a 24-year old hairdresser-songwriter-singer. Because of the traffic jams in the evening I decided to take a boda to the other side of town where the minibusses to Nansana leave. I got to know a firendly and interesting boda-driver Dan who drove very safely and well and whos main stage (that is how they call the stops-taxistands around here) is close to the Goethe Institute. So I asked for his phone number – always good to have some contacts to good and trustworthy boda-guys.

I reached home around half past 9 and on my way I met Deo who lives close to the guesthouse. He showed me the place where Bluesky used to be just 1,5 years ago (there is a kindergarten opening in the same house now). Then I had some dinner and soon enough went to bed.