Inimeste igapäevaste rõõmude ja murede jälgimine on
pannud mind mitmel korral pikemalt järele mõtlema. Viimane kord
eelmisel kolmapäeval olin kohe nii sügavalt mõttesse vajunud, et
taksopeatusest koju kõndides unustasin tuttava kraavi ületamiseks
pikemat sammu võtta ning kukkusin tragikoomiliselt pikali, koos
seljakoti, kiivri ja kandekotiga. Olin just teel koju pesu pesema ja
tegin nõnda endale veel hulga tööd juurde.
Sageli märkan siin olles, kuidas erinevad inimesed
väikestest asjadest suurt rõõmu tunnevad. Nii laste kui
täiskasvanute jaoks on rõõmustamine siinses ühiskonnas kuidagi
lihtsam ja siiram. Külalapsed võivad kümneid minuteid täispuhutus
kilekotiga mängida ning nende näol peegeldub puhas nauding ja
mängulust. Seda nähes meenuvad võrdluseks lapsed, kelle jaoks on
ainult uusim nutitelefon väärt mänguasi ning kui pole parimaid
mänge installitud, siis on ikkagi midagi puudu ja halvasti.
Minibussides külade ja pealinna vahet sõitvad
reisijad vestlevad omavahel: teevad nalja vihma käest pääsenud
kaassõitjate kohta, kurjustavad koos hooletu bussijuhi suunas,
vaidlevad kirglikult õige hinna üle, elavad kaasa raadiost
jälgitavale jalgpallimatšile jne. Kaasliiklejad on abivalmid,
kaastundlikud ja lahked. Kaks nädalat tagasi unustasin oma telefoni
Blueskysse sõites minibussi, kuid märkasin seda alles siis kui minu
enda telefonilt keegi Siisile helistas. Selgus, et leidja soovib
mulle telefoni tagasi anda ja järgmisel hommikul saime selleks
Nansanas kokku. Helistasin veel eelmisel õhtul igaks juhuks üle ja
kinnitasin kohtumise ning hommikul ootasin pisut närviliselt
kohtumispaigas. Esimese asjana ütles abivalmis noormees, et talle
tundus, et ma olen üsna stressis telefoni kaotamise pärast. Ilmselt
oli seda märgata minu mitmekordsest helistamisest ja kannatamatusest
kui ta kohtumispaika mõnikümmend minutit hiljem kohale jõudis. Ta
oli lihtsalt rõõmus, et sai mulle abiks olla. Erinevalt
eelarvamustest ei küsinud ta minu käest raha ega tahtnud minuga
abielluda vms. Tänutäheks ulatasin pisikese leiutasu, ütlesin
korduvalt aitäh ja peaaegu oleksin kallistanud ka, kuid see poleks
siinmail avalikus kohas päris sobilik.
Emotsioonide väljendamine tundub siin võrreldes
Eestiga oluliselt vahetum ja seda märkab väga paljudes erinevates
hetkedes. Kampalas tantsuetendust jälgides plaksutatakse, hõigatakse
ja naerdakse rohkem ning minu luganda keele katsetuste peale
itsitavad kohalikud sageli. Samas ma tean, et nad imestavad ja
rõõmustavad kui olen mõne uue sõna ära õppinud ning need
naerupahvakud ei ole kuidagi solvavalt mõeldud. Kõik pigem kiidavad
püüdlusi ja aitavad õppimisele kaasa.
Mingil moel on rõõmustamine nakatanud ka
vabatahtlikke ja me oskame vaikselt nautida asju, mis muidu on
niivõrd tavalised. Elektrita päeva järel küünlavalgel õhtusööki
süües tervitatakse laelambi süttimist rõõmuhüüetega. Olles
mõne öö Bluesky kooli juures ööbinud tunnen UPA-sse tagasi
tulles mõnu voolavast veest, olgugi, et dušš on siiski jahe ja
vägagi värskendav. Samas pole tegu ainult mugavuste igatsusega,
sest tunnen, et ka igapäevaselt märkan ümbritsevat rohkem ning
naeran ja naeratan väikeste sündmuste peale.
Mulle meeldib, kuidas Bluesky õpilased ja õpetajad
koos töötades oma rõõmu jagavad, käsitööd tehes omavahel
vestlevad ja muusikat kuulavad. Selles on midagi rohkemat kui
lihtsalt sõnad, seal sees on äratuntav koosolemise ja
koostegutsemise rõõm. Kuid muidugi tahan ma ka jutu sisust rohkem
aru saada ja jätkan selleks usinalt luganda õpinguid. Njagala
okuyiiga oluganda!
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Observing the little joys and worries
in the everyday lives of people has made me think several times. On
last Wednesday I was already preparing this blogpost in my head and
was so deep in my thoughts that on my way home late in the evening I
forgot to take a longer step over a ditch I come across every day and
fell in a very funny way straight to the ground, with my backpack,
helmet, and another bag. I was just on my way home to do my laundry
and thus, I created a lot of extra work for me.
While living here I often notice how
different people feel great happiness and joy from small things. For
both children and adults the happiness is somehow easier and more
genuine in this society. The children in the village can enjoy
themselves for a long time playing with a plastic bag filled with air
and their faces reflect pure joy and fun. In comparison I then think
about children who only appreciate the newest smartphone as their
favourite toy and if it does not have the newest games installed then
still something is missing and wrong and worth complaining about.
In general, displaying emotions seems to be more natural and genuine in Uganda compared to other countries I have lived in and this is seen at various occasions. At a dance show in Kampala you see people clapping, shouting and laughing a lot more and my clumsy experiments of speaking luganda are usually met with giggling from the locals. At the same time I know that they are surprised that I want to learn their language and they are glad when I have mastered another word or new phrase. These giggles are not meant to be insulting in any way and I would say that I rather feel supported and helped in learning the language.
Somehow the volunteers have been infected by the happiness as well and slowly we have learned to appreciate and enjoy things that otherwise are just seen as normal. After a day without electricity (no-power-day) we shout with joy when the living room lamp shines bright again. After spending some nights at Bluesky school I enjoy the running water in the UPA guesthouse, although it is still rather cold and refreshing. At the same time, it is not only modern conveniences that we miss or enjoy because I feel that also in my everyday journeys I observe and see the surroundings more and laugh and smile at small things happening around me.
I really like how students and teachers at Bluesky
share their happiness while working together, talking to each other
during weaving or painting and listening to music. There is something
in it besides the words that are heard, it is a feeling of enjoying
working and being together. But of course I also want to understand
the content of the talk and thus, I shall continue eagerly with
learning luganda. Njagala okuyiiga oluganda!
Children at Bluesky kindergarten. |
No comments :
Post a Comment