Vestlused boda-bodal.

Minu peamised luganda harjutamise võimalused ning samuti huvitavad vestlused kohaliku kultuuri ja eluolu kohta on olnud boda-bodaga sõites. Sekka veel mõni lihtsalt väga naljakas või üllatav teemaarendus. Nüüdseks on mul välja kujunenud teatud boda-mehed, kellele saan kas Namungoonas (õmblejate poe juures) või kesklinnas olles helistada ja kohale kutsuda. Mõned boda-vestlused ja seiklused olen üritanud aja jooksul kirja panna.

Näiteks küsis kord Kakirist Blueskysse sõitnud boda-juht minu käest, et kas mul on naine ja kui ei, siis miks mitte, sest naisega on siiski elu niivõrd palju parem. Ma ei hakanud vastu vaidlema. Mõned kesklinna boda-mehed küsivad aga otse, et kas saaksin neile armastust õpetada ning nad õpetaks mulle lugandat. Selle peale ma tavaliselt vastan, et "ssebo, sina sõida".

Hilja õhtul Kampala moodsa kunsti festivali lõpupeole sõites sattus väga tore boda-juht, kes luganda keeles selgitas, et tal on kaksikvend ja see on siinkandis midagi väga erilist. Ta nimi Kato tähendabki nooremat meessoost kaksikut (naise puhul on nimi Nakato). Kõige selle seletamise jooksul sõitis ta mööda uskumatuid peidetud slummiteid ja juhtis boda-bodat samas väga hästi ja kindlalt. Mingil hetkel olime Theresaga üsna hirmunud, sest ees oli suur trepp ja meie sõitsime otse selle poole, kuid õnneks teadis Kato selle trepi kõrvalt kulgevat eriti kitsast tänavat, mida mööda me edukalt liiklusummikut (ja treppi!) vältisime.

Abdul – alati rõõmsameelne boda-juht, kellega esimest korda sõites rääkisime pikalt liiklusummikutest ja kuidas neid vähendada saaks ning kuna just oli üks islami pühadest saabumas, siis jutustas tema ka kitsest, kes tal kodus tapmist ootab. Abdul on hea juht ja võtab väga väikest tasu, kuid viimasel ajal ma talle enam ei helista, sest igakord on ta enda sõnul  3-5 minuti kaugusel ja jõuab kohale umbes 30 minuti pärast. Natuke keeruline on niimoodi kohtumistele enam-vähem õigeaegselt kohale jõuda.

Hilinemisega meenub ühe vabatahtliku jutt sellest, kuidas hommikul kella kuueks tellitud boda-juht korduvalt ütles, et jah, ma olen kohe seal ja ma juba näen sind ja jõuan sinu juurde, kuid tegelikkuses teda 15 minuti möödudes ikka veel kohal polnud.

Godfrey – elab minu linnaosale üsna lähedal ja temaga sain tuttavaks kui ta ühel õhtul mind ja veel mõnd sõpra kesklinna restorani viis. Godfrey töökoht on kesklinnas ja ta töötab iga päev, pühapäeviti näiteks käib hommikul kella seitsme paiku kirikus ja sõidab siis tööle. Alati on tal varuks mõni muhe ütlemine või nali ning tema arvates peaksin ma siiski Ugandas maad ostma, maja ehitama ja siia jääma. Kampala kohta ütleb ta, et see on tema küla ja ta tunneb igat tänavanurka, siiani on see korduvalt kinnitust leidnud.

Patrick - töötab Namungoona poele väga lähedal ja temaga olen korduvalt kesklinnast kiirkorras õmblusmaterjale toonud. Ta on mootorrattal elatist teeninud üle kolme aasta ja on üks väheseid, kes selle tööga seotud miinuseid välja toob - hingamisteede haigused, lühem eluiga, stress, võimetus oma sissetulekuid pikemaajaliselt planeerida. Tema järgmine plaan on minna taksojuhiks emiraatidesse, nt Abu Dhabisse. Inglise keel on tal väga hea, peab alati lubadustest kinni ja teab maailmaasjadest päris palju.

Charles - sai oma isikliku boda sellise algatuse nagu Tugende (http://www.tugendedriven.com/) kaudu. Tema suurimaks sooviks on koguda piisavalt raha, et oma isiklik elektriku töökoda avada. Charles töötab öösiti Kampala jõukamas ja piduderohkes linnaosas ning töötab nüüd ka uue algatuse SafeBoda juures -> http://www.safeboda.com/

Mina, Charles ja kiivrid