Minu
peamised luganda harjutamise võimalused ning samuti huvitavad vestlused kohaliku kultuuri ja eluolu kohta on olnud boda-bodaga sõites.
Sekka veel mõni lihtsalt väga naljakas või üllatav teemaarendus. Nüüdseks on mul
välja kujunenud teatud boda-mehed, kellele saan kas Namungoonas (õmblejate poe juures) või
kesklinnas olles helistada ja kohale kutsuda. Mõned boda-vestlused
ja seiklused olen üritanud aja jooksul kirja panna.
Näiteks
küsis kord Kakirist Blueskysse sõitnud boda-juht minu käest, et
kas mul on naine ja kui ei, siis miks mitte, sest naisega on siiski
elu niivõrd palju parem. Ma ei hakanud vastu vaidlema. Mõned
kesklinna boda-mehed küsivad aga otse, et kas saaksin neile
armastust õpetada ning nad õpetaks mulle lugandat. Selle peale ma
tavaliselt vastan, et "ssebo, sina sõida".
Hilja õhtul Kampala
moodsa kunsti festivali lõpupeole sõites sattus väga tore
boda-juht, kes luganda keeles selgitas, et tal on kaksikvend ja see
on siinkandis midagi väga erilist. Ta nimi Kato tähendabki nooremat
meessoost kaksikut (naise puhul on nimi Nakato). Kõige selle
seletamise jooksul sõitis ta mööda uskumatuid peidetud slummiteid
ja juhtis boda-bodat samas väga hästi ja kindlalt. Mingil hetkel
olime Theresaga üsna hirmunud, sest ees oli suur trepp ja meie
sõitsime otse selle poole, kuid õnneks teadis Kato selle trepi
kõrvalt kulgevat eriti kitsast tänavat, mida mööda me edukalt
liiklusummikut (ja treppi!) vältisime.
Abdul – alati
rõõmsameelne boda-juht, kellega esimest korda sõites rääkisime
pikalt liiklusummikutest ja kuidas neid vähendada saaks ning kuna
just oli üks islami pühadest saabumas, siis jutustas tema ka
kitsest, kes tal kodus tapmist ootab. Abdul on hea juht ja võtab
väga väikest tasu, kuid viimasel ajal ma talle enam ei helista,
sest igakord on ta enda sõnul 3-5 minuti kaugusel ja jõuab kohale umbes 30 minuti pärast. Natuke keeruline on niimoodi kohtumistele enam-vähem õigeaegselt kohale jõuda.
Hilinemisega meenub ühe
vabatahtliku jutt sellest, kuidas hommikul kella kuueks tellitud
boda-juht korduvalt ütles, et jah, ma olen kohe seal ja ma juba näen
sind ja jõuan sinu juurde, kuid tegelikkuses teda 15 minuti möödudes ikka
veel kohal polnud.
Godfrey – elab minu linnaosale üsna lähedal ja temaga sain tuttavaks kui ta ühel õhtul mind ja veel mõnd sõpra kesklinna restorani viis. Godfrey töökoht on kesklinnas ja ta töötab iga päev, pühapäeviti näiteks käib hommikul kella seitsme paiku kirikus ja sõidab siis tööle. Alati on tal varuks mõni muhe ütlemine või nali ning tema arvates peaksin ma siiski Ugandas maad ostma, maja ehitama ja siia jääma. Kampala kohta ütleb ta, et see on tema küla ja ta tunneb igat tänavanurka, siiani on see korduvalt kinnitust leidnud.
Patrick - töötab Namungoona poele väga lähedal ja temaga olen korduvalt kesklinnast kiirkorras õmblusmaterjale toonud. Ta on mootorrattal elatist teeninud üle kolme aasta ja on üks väheseid, kes selle tööga seotud miinuseid välja toob - hingamisteede haigused, lühem eluiga, stress, võimetus oma sissetulekuid pikemaajaliselt planeerida. Tema järgmine plaan on minna taksojuhiks emiraatidesse, nt Abu Dhabisse. Inglise keel on tal väga hea, peab alati lubadustest kinni ja teab maailmaasjadest päris palju.
Charles - sai oma isikliku boda sellise algatuse nagu Tugende (http://www.tugendedriven.com/) kaudu. Tema suurimaks sooviks on koguda piisavalt raha, et oma isiklik elektriku töökoda avada. Charles töötab öösiti Kampala jõukamas ja piduderohkes linnaosas ning töötab nüüd ka uue algatuse SafeBoda juures -> http://www.safeboda.com/
 |
| Mina, Charles ja kiivrid |
