Kohalikud meditsiiniteenused. / Local medical services.

Mul oli plaanis kirjutada siinse kliiniku külastamisest pärast tervise taastumist ja paranemist, kuid tundub, et nii kiiresti see siiski ei käi. Kõik algas sellest kui eelmise nädala esmaspäeval proovisin kohviku snimega Prunes väga head mango jäätisekokteili. Kuna jook oli niivõrd maitsev, siis jõin seda vist pisut liiga kiiresti ning järgmisel hommikul tundsin, et kurk on natuke valus. Teised vabatahtlikud arvasid, et ma võin nii jäätise kui jääkuubikutega joogi tarbimisest toidumürgituse saada, kuid õhtul pärast jäätisekokteili tundsin end väga hästi ja muigasin nende ettevaatlikkuse üle. Teisipäeva õhtul tundsin, kuidas mandlid ja kael järjest valusamaks muutusid, jõin teed ja lootsin, et läheb üle. Kolmapäeval otsustasin koju jääda, sest keset ööd olin kurguvalu peale üles ärganud ning neelates oli tunne, nagu keegi üritaks okastraati kurku toppida. Õhtuks avastasin, et mul on 38,2 palavik ning hakkasin mõtlema, et ehk peaks ikka arsti juurde minema. Kuna valu oli ainult kurgus, haigus oli arenenud aeglaselt ja polnud muid tõsiseid sümptomeid, siis otsustasin hommikuni oodata ja siis haiglasse sõita.

Neljapäeva hommikul sõitsin International Hospital Kampalasse ning ju ma polnud veel väga haige, sest kauplesin pikalt kesklinnas ootavate boda-meestega: kolmele ütlesin ära, sest nad pakkusid liiga kõrget hinda ja vaidlesid ning viimane oli rahul 3000 šillingiga. Haiglasse jõudes oli mu esimene mulje, et inimesed panevad arsti juurde minekuks selga enda kõige ilusamad riided, kuid samas on raske midagi kindlat öelda, sest ugandalased panustavad üldiselt väga palju aega ja energiat enda välimuse eest hoolitsemisele. Panin end registratuuris kirja, ootasin umbes 10 minutit ning kohtusin siis kahe sõbraliku naisarstiga (enne seda kaalus-mõõtis õde mind üle). Minu kaela ja kurku uurides vabandasid nad mitu korda iga kord kui ütlesin AI! ning saatsid mind seejärel vereanalüüsi andma. Pidin analüüsitulemusi umbes tund aega ootama ja otsustasin selle aja veeta kliiniku kohvikus puhates ja kohvi juues – üllatusena oli võimalik kasutada tasuta wifit ja see isegi töötas! Tulemused ütlesid, et punaste verelibledega on kõik korras ja tegu on absoluutse monotsütoosi või millegi sarnasega. Sõbralik arst otsustas, et mind kiusab üks viirus ning "pole vaja mu keha antibiootikume täis pumbata". Olin väga tänulik ning läksin ja ostsin mõned külmetuseravimid (kurguvalu leevendavad närimistbletid jne). Kokkuvõttes oli teekond haiglasse ja tagasi siiski üsna väsitav ning ülejäänud päeva veetsin sidruni-ingveri teed juues ja õhtul lisaks natuke valuvaigisteid kui kurguvalu eriti vastikuks muutus. Sidrun ja igveritükk on kohaliku juurviljamüüja juures mõlemad hinnaga umbes 6 eurosenti tükk. Järgnevatel päevadel oli õhtul vaike palavik, kuid üldiselt paranesin kiiresti ja laupäeval otsustasin ühineda minu vastuvõtva organisatsiooni UPA (Uganda Pioneers Association) hõbejuubeli üritusega. Selle nädala alguses oli kurgust valu kadunud ning tundsin end hästi... kuni reedeni.

Reede hommik algas pisut valutava kaelaga vasakul poolel, kuid see ei häirinud eriti ning sõitsin minibussi ja bodaga Blueskysse. Koolis olles tundsin kuidas lümfisõlmed kaelal vasakul järjest rohkem paiste lähevad ja üldine nõrkus andis ka märku, et midagi pole korras. Otsustasin uuesti arsti juurde sõita, kuid esmalt pidin külalistemajast esimese vereanalüüsi ja läbivaatuse tulemused kaasa võtma. Õnneks oli Tara nõus minuga haiglasse kaasa tulema ja nii sõitsime me minibussiga kesklinna, ma vaidlesin-kauplesin meile kaks boda-meest kumbki hinnaga 5000 ning kella kahe paiku jõudsime teise kliinikusse nimega the Surgery. Arstiga kohtumise ajal oli mul 39 C palavik ja ma tundsin end väga väsinu ja kuumana. Pärast vereanalüüsi, malaariatesti ja uriinianalüüsi teatas arst, et mul on bakteriaalne infektsioon mandlites ja järgnevad viis päeva pean antibiootikume võtma. Seega söön nüüd päevas 3 x 3 kollakas-punast tabletti ja loodan, et haigus kaob peagi. Üldiselt tunnen end hästi ja mul on piisavalt energiat toiduvalmistamiseks, ringi liikumiseks ja lugemiseks, kuid ma tean, et pean mõned päevad rahulikult võtma, puhkama ja laskma rohtudel oma tööd teha.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

I wanted to write about the medical services after feeling healthy and recovered again but apparently the healing takes longer then expected. It all started with drinking an ice cream milkshake on last Monday in Café Prunes. The drink was really tasty, so I assume that I drank it a bit too fast and the next morning I felt a little bit of pain in my throat. Everyone at the guesthouse thought that I might get some kind of food poisoning from having both ice cream and ice in my drink but in the evening I was still feeling fine and happy that I could prove them wrong. Tuesday evening the left side of my throat and tonsils felt really painful, I drank some tea and hoped for the best. Wednesday morning I decided to stay at home because I had woken up in the night with strong pain in the throat, swallowing was really painful: like putting barbed wire through the neck or similar. By the evening I had developed a fever of 38,2 C and gave some thought to visiting a doctor. As the pain was local and I did not have any other severe symptoms + it had not gotten worse very fast, I decided to wait until next morning and go to the hospital then.
Thursday morning I traveled to the International Hospital Kampala and apparently I was still not that ill as I bargained hard to get a boda-boda from the city center to the hospital: said no to 3 drivers and the last one was satisfied with 3000 shillings. After getting there my first impression was that everyone puts on their very best clothes when going to the hospital but then again people here invest a lot of time and effort into looking good all of the time. I registered at the reception, waited for about 10 minutes, and was seen then by two very friendly young female doctors. While examining my throat they apologized several times when I said AI! and then sent me to take the blood test. I had to wait one hour for the results of my full blood count and thus decided to relax in the hospital café - there was free wireless that was even functioning for some time, amazing! The results said something about red cell indexes being normal and absolute monocytosis. The friendly doctor decided that it is a virus that's bothering me and "there is no need to pump you full of antibiotics". I felt grateful and went off to buy some random common cold medicine. All in all the journey was still quite tiring and the rest of the day I spent drinking tea with lemon and ginger from the local vegetable lady (200 per piece) and taking some painkillers in the evening when it got worse. The fever occurred a bit in the evenings for the following few days but not as badly and on Saturday I was brave enough to join the Silver Jubilee celebrations of UPA (Uganda Pioneers Association). This week the pain was gone from my throat and I felt normal.... until Friday.
Friday morning there was slight pain on the left side of my neck but it did not disturb me, so I took the minibus and boda to Bluesky. While in the school I felt that the glands on my neck are distinctly swollen and I also felt really tired. This was an alarming sign and I decided to go to the doctor again but first had to pick up the test results of a week ago from the guesthouse. Luckily Tara was willing to accompany me and so we took the minibus to town centre, went through the stress of bargaining a boda ride for 5000 each, and arrived at The Surgery around 2pm (Yes, I also find it weird to say "Can you take me to The Surgery?"). By the time I was explaining my symptoms to the doctor I had a 39C fever and felt really tired. After blood test, urine test, quick malaria test, the doctor told that I have acute tonsillitis with bacterial infection and need to take antibiotics for the next five days. So here I am, eating 3 x 3 yellow-red pills per day and hoping it will all go away soon. Generally I feel good and have enough energy for cooking, moving around, and reading but I know that I do need to take it easy and have a rest and let the medicine fight the disease.

Veri läks analüüsimisele, on koogi aeg. / Blood taken for analysis - it is brownie and coffee time.

Kodule lähim apteek. / Closest pharmacy to my home.

Mina ja The Surgery ooteruum. / Me in the foyer of The Surgery.

Eelmise nädala esimene pool. / First half of the week.

Eelmise nädala esimeses pooles käisime Siisiga jälle erinevaid tänavaid mööda ja otsisime naiste projekti jaoks sobivat kohta. Saime mõned kontaktid, kuid mitte ühtegi päris sobivat kohta ei leidnud. Poeruumide puhul on pidevalt vaja otsida tasakaalu hinna ja asukoha vahel - käidavamas ja paremini ligipääsetavas kohas on üürihind kõrgem, kuid seejures on ehk kliente ja käivet rohkem. Samas on tegu naiste esimese iseseisva ettevõtmisega ning seepärast ei tundu mõistlik liigset riski võtta. Siiani külastatud kohtade puhul on üürihinnad enamasti vahemikus 300 000 - 500 000 šillingit/kuu.

Ringi jalutamine ja linna avastamine on mind Kampalaga palju rohkem tuttavaks teinud ning see rõõmustab. Julgen rohkem boda-juhtidega kaubelda, sest tean kui kaugel mingi linnaosa on ja kui palju raha sinna sõitmise eest maksta võiks. Muidugi alustavad nad alati kõrgema hinnaga ja üritavad kesklinna puhul seletada, et on palju ummikuid jne, kuid ebanormaalselt kõrge hinna puhul vaatan mõnikord lihtsalt neile otsa ja ütlen: "Olimba, ssebo." (Sa valetad, härra). See ei kõla ehk eriti sõbralikult, kuid selle peale tavaliselt naerdakse ja öeldakse, et ei valeta midagi, kuid pakutakse juba natuke madalamat hinda.

Teise olulise asjana lasin füüsilise erivajadusega naiste projekti jaoks flaiereid printida. A7 suurusega flaierid disainis samuti vabatahtlikuna Ugandas käinud Aliine Lotman (suur aitäh!) ning nende printimine oli omaette tore kogemus. Kampalas on üks tänav, kuhu on kokku kogunenud õik trükikojad, graafilise disaini stuudiod ja kontoritarvete poed – Nasser Road. Olin eelnevalt uurinud, kus varem flaiereid prinditud on ning leidsin üsna kiiresti tänaval sildi Media Focus. Sammusin trepist üles, kus leti taga istuv mees mulle teatas, et Gina (kõrval arvutilaua taga toimetav naine) aitab mind kohe ja võttis USB-pulga, et failid arvutisse ümber tõsta. Seejärel pidi natuke aega ootama kuni Ginal minu jaoks aega tekkis. Paari liigutusega paigutas ta flaierid õigesti A4 lehe peale, lasi kõige pealt proovilehe välja printida, et kontrollida, kas mõlemad pooled on kohakuti. Kuna hetkel veel ei tea, kus uus pood asuma hakkab, siis printisin ainult mõned flaierid: 7 lehte, igaühel 8 flaierit, hind kokku 5600. Natuke kummaline oli see, et küljendus tehti ühes kohas, kuid printimas käis Gina kuskil 2 tuba edasi, kuid tähtis, et tehtud sai. Veel oli vaja flaierid õigesse suurusesse lõigata. Selleks suundusin kaks korrust allapoole, kus suurtes ruumides undasid trükimasinad, koridor oli lõigatud paberi tükke täis ja ttöölised usinasti valmis trükiseid pakkidena ringi kandsid. Õige inimese leidmine käis nagu ikka – küsi ja sind juhatatakse kohe ühe tuttava juurde, kes just sinu jaoks vajalikku teenust osutab. Nõnda maksin 2000 šillingit ning minu 7 paberilehte lõigati hiiglasliku elektrilise paberigiljotiiniga õigesse suurusesse.

Reedel käisin veel korra samas kohas Bluesky kooli jaoks infolehti trükkimas ning siis oli kõik juba kärmem ja lihtsam. Seekord polnud Ginal aega ja ta juhatas mind kohe paar poekest edasi kohta, kus eelmine kord lehed välja prinditi ning sealne töötaja küljendas ja sättis paika ja printis vajaliku arvu lehti välja. Lõikamiseks leidsin mulle tuttava mehe juba ise üles.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

In the first part of last week me and Siisi walked once again on the streets of Kampala looking for a suitable place for the women's project. We got some contacts but could not find a perfectly matching and sitable place. When searching for the right spot we always need to think of a good balance between the price and location – the rent is of course higher in a location that receives more pedestrian traffic but at the same time this could also mean more clients and income. On the other hand it is the first time for the women to try to sell their products independently and thus, it seems unreasonable to risk too much. The places we have seen so far have mostly had the monthly rent between 300 000 and 500 000 shillings.

Walking around and discovering Kampala has made the city a lot more familiar to me and this makes me glad. I have more courage to bargain with the boda-drivers because I know how far some certain parts of town are and how much money would be a fair price for the ride. They always start with a higher price and try to tell me that there are many traffic jams etc but if the price is really unreasonably high then sometimes I look the driver in the eye and just say „Olimba, ssebo.” (You lie, Mister). That might sound not too friendly but usually it gets a laughing response and the driver says that he is telling the truth but then still gives lower price.

Another thing I managed was to print some flyers for the women's project. The A7-sized flyers are designed by Aliine Lotman who has also volunteered in Uganda (thank you!) and getting them printed was an interesting experience. There is a street in Kampala that contains all kinds of print shops, graphic design studios, and stationery shops. I had done my research about where the volunteers have been printing flyers in previous years and found the sign Media Focus quite quickly. I took the stairs up into the shop and the man at the counter told me that Gina (woman sitting at a desk nearby) will help me out soon and then he took the USB-stick in order to download the files. Then I needed to wait a bit until Gina found time for me or just stopped doing whatever she was busy doing at the computer. With just a few movements she placed the flyers suitably onto an A4 and printed out a sample for checking the layout. As we do not know yet where the new shop will be located, then I just printed out a few flyers: 7 pages with 8 flyers each, cost 5600. It was interesting that the layout was done in one shop but for printing Gina rushed somewhere 2 rooms further but it really doesn't matter, it got done and very nicely.

Next step was to cut the flyers into the correct size. For that I went two floors down the stairs and found myself in a space filled with noise from printing machines, pieces of paper everywhere on the floor, and workers ready for carrying freshly printed piles of paper where-ever needed. Finding the right person for the job went as usual – ask and you will be guided to some acquaintance who provides the exact service that you need.So I paid 2000 shillings and the 7 papers were cut with a huge electric guillotine into the perfectly fitting size.

On Friday I went once again to the same place for printing leaflets for Bluesky school and then it all was already faster and easier for me. That time Gina did not have spare time though and she led me to another shop a few rooms further where another woman helped me with the layout and printing. For the cutting I already knew where to find the paper guillotine man.

Add caption

Sounds like a good combination, doesn't it?

Kampala view towards Uganda National Mosque.

Viimane kohendus enne flaierite parajaks lõikamist. / Last check before cutting the flyers into the correct size.

Front of the flyer for women's project in Kampala, designed by Aliine Lotman.

Palju saabumisi ja tutvumisi. / Many arrivals and meeting new people.

Septembri esimese nädala juhtumistest kokkuvõtet tehes jäi peamise teemana silma see, kuidas erinevad vabatahtlikud Ugandasse saabudes käituvad, mis neid üllatab või ehmatab jne. Nimelt saabusid teisel septembril Bluesky kooli juurde kaks saksa vabatahtlikku, kes jäävad siia aastaks ning on tulnud otse koolipingist, s t 19-aastased noored. Ööbisin esimesed kaks ööd koos nendega kooli juures ja jagasin igasugust infot Uganda ja siinse eluolu kohta. Seejärel tuli neljapäeval külalistemajja, kus mina elan, kümnepealine grupp samuti aastase perioodiga vabatahtlikke teise saksa organisatsiooni juurest. Maja täitus emotsioonide, muljete ja mõtetega. Proovisin natuke kuuldud jutukatkeid oma peas organiseerida ja kindlasti lisasin mõned ülekohtused üldistused, kuid tundub, et vabatahtlikke on mitut sorti, näiteks:

Reisihimuline vabatahtlik – soovib juba saabudes kiiresti ümbrust avastama hakata, ei hooli eriti ebamugavustest ja ohutusreeglitest ning räägib pidevalt sellest, milliseid naaberriike ta külastada kavatseb. Huvitub ka vabatahtliku töö sisust ja projektidest, kuid pigem pealiskaudselt. Tõenäoliselt on tegu noorema vabatahtlikuga, kelle töö seotud laste ja noorte õpetamisega. Ilmselt kannab nädala möödudes rastapatse või punupead ja kitengest kottpükse.

Ettevaatlik vabatahtlik – saabub Ugandasse kindlasti isikliku sääsevõrgu ja ulatusliku ravimivaruga (nohurohust tugevate antibiootikumideni), ei osta kunagi toitu tänavalt ega jooke, mis on klaasi valatud, joob ainult pudelivett, kuid esimese kuu aja möödudes nõustub võib-olla maitsma ka keedetud vett. Jäätisekokteili joomist peab suureks seikluseks ja imetleb teisi, kes seda proovinud on. Õhtuti magama jäädes on viimaseks mõtteks, kas uks ikka sai korralikult lukustatud.

Kohanemisraskustega vabatahtlik – kõik erinevused kodusest keskkonnast tekitavad temas pidevalt uusi emotsioone, mida ta ümbritsevatega jagama peab. Istumisvõimaluseta kuivkäimla kasutamine on tema jaoks rännak tundmatutel radadel ja edukas välikäimla külastus väärib kindlasti mainimist ka õhtusöögilauas. Külma duši kartuses vähendab ta pesemist miinimumini. Kindlasti ei soovi ta elada külalisperes, sobib kõige paremini teiste vabatahtlikega koos tegutsema. Võimalik, et harjub seniste mugavuste puudumisega, kuid raske ennustada.

Agar vabatahtlik – tahab kõike kiiresti tundma õppida ning end ümbritsevat keskkonda muuta ja parandada ja aidata. Pikk tutvumisperiood on tema jaoks raske, sest soovib oma teadmisi kohe rakendada. Kohalike tavade vähene tundmine ja kannatamatus võivad teha rahulolematuks ja viia konfliktideni.

Sulanduv vabatahtlik – õpib kiiresti selgeks kohaliku keele, kohandab oma käitumist vastavalt ümbritsevale kultuurile ja normidele. Osaliselt sulandub nii palju, et ei saa enam oma koduses kultuuris hakkama. Kultuurišokk saabub tõenäoliselt tagasi kodumaale minnes.

Passiivne vabatahtlik – saabudes selgub, et kohalik organisatsioon ei paku oodatud struktureeritud tegevusi ning paljuski peab vabatahtlik ise enda rakendamiseks võimalusi leidma ja välja pakkuma. Seejärel muutub ta passiivseks ja otsustab panustada minimaalselt ning vaid siis kui talle konkreetne tegevus antakse. Ilmselt individuaalne, kes ja kuidas sellisest kriisist üle saab.

Puhkaja vabatahtlik – tuleb vabatahtlikku tööd tegema, sest on oma viimasest töökohast väsinud ja soovib vaheldust ning kujutab ette, et vabatahtlik teenistus on puhkus troopilises keskkonnas. Kohale jõudes täidab kogu vaba aja meelelahutusega, töösse panustab siis kui teisiti ei saa.

Tegelikkuses pole olemas ühtki vabatahtlikku, keda saaks täielikult nõnda lahterdada ja sildistada. Arvan, et kõikides kodust kaugele reisivates vabatahtlikes on mingi osa igast variandist ning lähetuse meeldivus ja tulemuslikkus sõltub nii inimesest endast, vastuvõtust, ümbritsevast toetusest kui ka ootustest välismaal veedetud ajale. Kõik see muutub aja jooksul pidevalt. Kuid vabatahtlikul on alati võimalik lõpptulemust mõjutada.

Vaade Kampalale linna suurima mošee minareti tipust. / View of Kampala from the Uganda National Mosque.

Uued vabatahtlikud Kampala turul metallimüügi osas naelu ostmas. / New volunteers buying some nails in the metal sales part of a market in Kampala.

Õhtu petrooleumlabi valguses Bluesky koolis. / Evening with light from the kerosene lamp at Bluesky school.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

When I tried to sum up the first week of September, the main topic seemed to be how different volunteers act and react after their arrival to Uganda, what surprises them, scares them etc. On the 2nd of September two new volunteers from Germany arrived at Bluesky school. They will stay here for a year and have just finished high school, so about 19 years old. I stayed the first two nights together with them at the school in Mpeggwe village and shared information about Uganda, practicalities when living here and so on. After arriving back at the guesthouse where I live, we greeted a group of 10 volunteers from another German organisation, also staying for a period of one year. The house filled up with emotions, impressions, and thoughts. I tried to organise these impressions and ideas heard and for sure added some undeserved generalisations but it seems that there are many different types of volunteers, for example:

Volunteer eager to travel – wishes to start discovering the surroundings straight after arriving, does not pay much attention to inconveniences or safety measures and talks most of the time about which neighbouring countries he/she plans to visit. Probably this type of volunteer is younger and teaches children. After a week he/she wears dreadlocks or braids and large trousers made of kitenge cloth.

Cautious volunteer – arrives in Uganda certainly with a personal mosquito net and a large supply of medications, never buys food from the street vendors or drinks that have been poured into a glass, drinks only bottled water but after the first month might also try some boiled water. Thinks that drinking a milkshake with ice cream is a big adventure and admires others who have tried it. The last thought before falling asleep is whether the door got locked properly.

Volunteer struggling to adapt – all differences from the home environment bring constantly new emotions that this volunteer has to share with others around. Using a latrine for the first time is something so new and exciting that a successful visit to the toilet needs to be communicated even over dinner table. Being afraid of the cold shower, the volunteer reduces washing to absolute minimum (which again brings worries regarding hygiene). This volunteer certainly does not want to live in a host family and likes to be around other international volunteers. It is possible that the adaptation to the new environment and less comfort will follow but one cannot tell for sure.

Eager volunteer – wants to get to know everything very fast and to change and develop and help the environment around. The long orientation period is difficult for such a volunteer because he/she wants to start implementing his/her knowledge quickly. Little knowledge of the local customs and impatience can make the volunteer dissatisfied and lead to conflicts.

Blending volunteer – quickly learns the local language, changes own behaviour according to the local customs, culture, and social norms. Partially takes over so much from the new culture that cannot manage when going back to his/her home country. Probably will experience a culture shock when returning from voluntary service.

Passive volunteer – after arrival the volunteer finds out that the hosting organisation does not offer the structured activities that were expected and in many ways the volunteer has to find opportunities and ways of meaningful activities for him/herself. This confuses and results in a passive attitude and decision to do the minimum that is expected during the volunteering period. It is rather individual who and how will manage such a crisis.

Volunteering for vacation – this type of volunteer arrives to do the voluntary service because he/she is tired of the last workplace and needs a change. The main expectation is that voluntary service means a vacation in a tropical environment. After arrival fills all of his/her free time with entertainment and works on the project activities only if there seems to be no other way.

In reality there is no volunteer that could be labeled and stereotyped in this way. I think that every volunteer traveling abroad and far away from home carries a small part of every type described here and the success of the voluntary service depends on the person, the hosting organisation, the support from the new environment, and the expectations that the volunteer has. All of these factors are in constant changing but I find that the volunteer still can always influence the outcome.

Nädalavahetus. / Weekend.

Laupäeval läksin natukeseks Nansanast eemale ja olin Sipis. Ilus ja rahulik.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

On Saturday I decided to leave Nansana for the weekend and went to Sipi. Beautiful, calm, and refresching.

A short stop on the way to Mbale for buying food, drinks etc through the window. / Peatuses tullakse koheselt akna kaudu erinevaid jooke ja sööke pakkuma.

Breakfast view. / Hommikusöögi vaade.

The upper waterfall that felt like a shower. / Ülemine kosk (kokku 3), hommikuse duši asemel.

View from Sipi. / Vaade Sipist põhja poole.

Eelmisel nädalal. / Last week.

Eelmine nädal möödus üsna kiiresti ja märkamatult, kuid tegemisi oli mitmeid. Näiteks kohtusin siinse vanima õiglase kaubanduse ideed edasi kandva poe juhatajaga (Betty Kinene, director of Uganda Crafts 2000 Ltd.), kes andis mitmeid häid mõtteid mõlema projekti jaoks ning lubas uurida, milliste käsitööoskuste arendamise osas on tal võimalik meistrite kontakte edastada. Kahel päeval liikusin linnas ringi koos Siisiga ning otsisime õmblusateljee jaoks sobivaid ruume. Ühel korral pidime otsingud katkestama väga tugeva vihmasaju tõttu, mille eest põgenesime ühe kohaliku pisikese toidukoha terrassikatuse alla ning sealt edasi tagaruumidesse peitu. Natuke rohkem kui tund aega sadas väga kõvasti vihma ja rahet ning seda kõike võimendas plekkkatus. Üldiselt ongi nii, et kui vihma sajab, siis tegemised seiskuvad ja hiljem minnakse toimetustega edasi. Kampalas sain ka õmblejate enditega kokku ning rääkisime sellest, kuidas nad oma ettevõtmist reklaamida sooviksid ja millisele sihtgrupile see suunatud võiks olla. Käisin Blueskys käsitöökeskuse ehituse edenemist pildistamas ja koolile kodulehe tegemise võimalusi uurimas.

Vahepeal ekslesin niisama ringi kui kuhugi minna tahtsin ja põikpäiselt bodaga sõitmisest loobusin, kuid kogemata natuke vale teeotsa peale sattusin.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Last week went by pretty fast but here are some things I was busy with... I met the director of the oldest craft shop in Kampala that carries the fair trade idea – Betty Kinene, the director of Uganda Crafts 2000 Ltd. We talked for an hour and she gave me many good ideas regarding both of the projects and also promised to try to find some contacts of artisans who could deliver training for students at Bluesky school. Two days of last week were spent in Kampala together with Siisi, moving around and looking for good location and rooms for the new tailoring and crafts shop. Once we had to pause the search due to very heavy rainfall and escape onto the terrace of a small local restaurant. After some time the terrace was not enough and we sought shelter inside the tiny room for cooking. The heavy rain and hail went an for at least an hour, magnified by the corrugated iron roof. Usually this is how it works: when rain comes then everything stops and the activities are resumed later on during the day. I also met the women themselves in Kampala and we discussed how they would want to advertise their enterprise and what is the main target group. I visited Bluesky school, took pictures of the improvements on construction of the house for cottage industry and discussed the possibilities of making a webpage for the school.

Between all of that I also just wondered around and felt a bit confused at timed when I refused to take a boda and was determined to find some place on my own but somehow still managed to fail.

Ehitustöö käib. / Construction in progress at Bluesky.

One possible location for the new shop.

Project II - Shop and craft centre

Lisaks Bluesky koolile on minu vabatahtliku teenistuse osaks ka teine projekt, mille peamiseks eesmärgiks on avada Kampalas väike pood (+ käsitöökeskus). Seeläbi on võimalik pakkuda töötamisvõimalusi füüsilise puudega noortele ning näidata avalikkusele, et puuetega inimesed on võimelised töötama ja aktiivselt ühiskonnaelus osalema. Ettevõtmisega tegelevad viis noort aktiivset naist, kes on lõpetanud Kampalas asuva liikumispuudega õpilastele suunatud kooli (Kampala School for the Physically Handicapped). Nende naiste sooviks on avada pood, kus müüa enda valmistatud riideid ja käsitöötooteid ning ühtlasi pakkuda mitmekülgset õmblusteenust. Õmblemisega on nad tegelenud juba pikemat aega ning on selles väga osavad, kuid liikumisraskuste tõttu on oma ettevõttega alustamine paljuski raskendatud.

Üks lihtne näide – Kampalas ratastooliga ühest linnaosast teise saamiseks on vaja kasutada kaht boda-bodat, üks reisija ja teine ratastooli jaoks ning see tähendab ka topelttasu.

Piiratud liikumisvõime tõttu on uue poe ruumidele seatud ka mitmed nõuded, millest peamiseks on ligipääs ratastooliga nii poeruumidele kui tualetile. Praegu käib usin ruumide otsimine ning samal ajal valmistavad naised erinevaid riidest tooteid, mida poes müüa. Hoiame pöialt, et peagi on poel oma pesa olemas!

Eestis saab samade tublide naiste tekstiilitooteid hankida MTÜ Mondo kaudu ning kui kellelgi tekib pilte nähes kohe tunne, et midagi meeldib või huvitab, siis kirjutage julgelt kadi.epler[at]gmail.com Peamised tooted siiani: erinevad kotid (sülearvutile, kosmeetikakotid, kandekotid), köögitarbed (pajakindad, põlled jne), igasugused riided.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

The second project that I am working with aims to open a small tailoring shop and crafts production center in Kampala. The goal of setting up a shop/crafts production centre is to employ persons with physical handicap; and to demonstrate to broader public that persons with special needs are able to work and participate in the society. The people behind the idea are five young and active women who have all graduated from the Kampala School for the Physically Handicapped. They wish to open up a shop for selling the clothes and crafts they produce and also offer customized tailoring services. Tailoring and dress-making has been their skill and passion for already a longer period (and the women are really good at it!) but the difficulties of moving around in Kampala are a great obstacle when trying to open up an independent business.

One simple example: if one wants to go to another part of town with a wheelchair, then you need to boda-bodas for that, one for the passenger and one for the wheelchair and this of course means double transportation costs.

Accessibility is an important topic and criterion when looking for suitable rooms for the shop. The shop itself and the toilets have to be accessible with a wheelchair. Currently we are actively looking for a good place for the shop and at the same time the women are sewing products for the shop. Fingers crossed that the perfect location and rooms will be found soon!

You can buy some of the textile products via NGO Mondo in Estonia but if you look at some of the pictures and immediately feel that you want to have something similar or with similar pattern or you have other ideas related to the project, then feel free to contact me: kadi.epler[at]gmail.com Main products so far include all kinds of bags (for laptop, cosmetics, groceries etc), kitchen sets (aprons, gloves), clothes in all varieties. 

Toodete väljapanek ühes Kampala õmbluspoes. / Products in one tailoring shop in Kampala.

Projektis osalevate naiste poolt värvitud riie. / Textile dyed by the women involved in the project. (pilt: Siisi Saetalu)

Kitenge - http://en.wikipedia.org/wiki/Kitenge