Kohalikud meditsiiniteenused. / Local medical services.

Mul oli plaanis kirjutada siinse kliiniku külastamisest pärast tervise taastumist ja paranemist, kuid tundub, et nii kiiresti see siiski ei käi. Kõik algas sellest kui eelmise nädala esmaspäeval proovisin kohviku snimega Prunes väga head mango jäätisekokteili. Kuna jook oli niivõrd maitsev, siis jõin seda vist pisut liiga kiiresti ning järgmisel hommikul tundsin, et kurk on natuke valus. Teised vabatahtlikud arvasid, et ma võin nii jäätise kui jääkuubikutega joogi tarbimisest toidumürgituse saada, kuid õhtul pärast jäätisekokteili tundsin end väga hästi ja muigasin nende ettevaatlikkuse üle. Teisipäeva õhtul tundsin, kuidas mandlid ja kael järjest valusamaks muutusid, jõin teed ja lootsin, et läheb üle. Kolmapäeval otsustasin koju jääda, sest keset ööd olin kurguvalu peale üles ärganud ning neelates oli tunne, nagu keegi üritaks okastraati kurku toppida. Õhtuks avastasin, et mul on 38,2 palavik ning hakkasin mõtlema, et ehk peaks ikka arsti juurde minema. Kuna valu oli ainult kurgus, haigus oli arenenud aeglaselt ja polnud muid tõsiseid sümptomeid, siis otsustasin hommikuni oodata ja siis haiglasse sõita.

Neljapäeva hommikul sõitsin International Hospital Kampalasse ning ju ma polnud veel väga haige, sest kauplesin pikalt kesklinnas ootavate boda-meestega: kolmele ütlesin ära, sest nad pakkusid liiga kõrget hinda ja vaidlesid ning viimane oli rahul 3000 šillingiga. Haiglasse jõudes oli mu esimene mulje, et inimesed panevad arsti juurde minekuks selga enda kõige ilusamad riided, kuid samas on raske midagi kindlat öelda, sest ugandalased panustavad üldiselt väga palju aega ja energiat enda välimuse eest hoolitsemisele. Panin end registratuuris kirja, ootasin umbes 10 minutit ning kohtusin siis kahe sõbraliku naisarstiga (enne seda kaalus-mõõtis õde mind üle). Minu kaela ja kurku uurides vabandasid nad mitu korda iga kord kui ütlesin AI! ning saatsid mind seejärel vereanalüüsi andma. Pidin analüüsitulemusi umbes tund aega ootama ja otsustasin selle aja veeta kliiniku kohvikus puhates ja kohvi juues – üllatusena oli võimalik kasutada tasuta wifit ja see isegi töötas! Tulemused ütlesid, et punaste verelibledega on kõik korras ja tegu on absoluutse monotsütoosi või millegi sarnasega. Sõbralik arst otsustas, et mind kiusab üks viirus ning "pole vaja mu keha antibiootikume täis pumbata". Olin väga tänulik ning läksin ja ostsin mõned külmetuseravimid (kurguvalu leevendavad närimistbletid jne). Kokkuvõttes oli teekond haiglasse ja tagasi siiski üsna väsitav ning ülejäänud päeva veetsin sidruni-ingveri teed juues ja õhtul lisaks natuke valuvaigisteid kui kurguvalu eriti vastikuks muutus. Sidrun ja igveritükk on kohaliku juurviljamüüja juures mõlemad hinnaga umbes 6 eurosenti tükk. Järgnevatel päevadel oli õhtul vaike palavik, kuid üldiselt paranesin kiiresti ja laupäeval otsustasin ühineda minu vastuvõtva organisatsiooni UPA (Uganda Pioneers Association) hõbejuubeli üritusega. Selle nädala alguses oli kurgust valu kadunud ning tundsin end hästi... kuni reedeni.

Reede hommik algas pisut valutava kaelaga vasakul poolel, kuid see ei häirinud eriti ning sõitsin minibussi ja bodaga Blueskysse. Koolis olles tundsin kuidas lümfisõlmed kaelal vasakul järjest rohkem paiste lähevad ja üldine nõrkus andis ka märku, et midagi pole korras. Otsustasin uuesti arsti juurde sõita, kuid esmalt pidin külalistemajast esimese vereanalüüsi ja läbivaatuse tulemused kaasa võtma. Õnneks oli Tara nõus minuga haiglasse kaasa tulema ja nii sõitsime me minibussiga kesklinna, ma vaidlesin-kauplesin meile kaks boda-meest kumbki hinnaga 5000 ning kella kahe paiku jõudsime teise kliinikusse nimega the Surgery. Arstiga kohtumise ajal oli mul 39 C palavik ja ma tundsin end väga väsinu ja kuumana. Pärast vereanalüüsi, malaariatesti ja uriinianalüüsi teatas arst, et mul on bakteriaalne infektsioon mandlites ja järgnevad viis päeva pean antibiootikume võtma. Seega söön nüüd päevas 3 x 3 kollakas-punast tabletti ja loodan, et haigus kaob peagi. Üldiselt tunnen end hästi ja mul on piisavalt energiat toiduvalmistamiseks, ringi liikumiseks ja lugemiseks, kuid ma tean, et pean mõned päevad rahulikult võtma, puhkama ja laskma rohtudel oma tööd teha.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

I wanted to write about the medical services after feeling healthy and recovered again but apparently the healing takes longer then expected. It all started with drinking an ice cream milkshake on last Monday in Café Prunes. The drink was really tasty, so I assume that I drank it a bit too fast and the next morning I felt a little bit of pain in my throat. Everyone at the guesthouse thought that I might get some kind of food poisoning from having both ice cream and ice in my drink but in the evening I was still feeling fine and happy that I could prove them wrong. Tuesday evening the left side of my throat and tonsils felt really painful, I drank some tea and hoped for the best. Wednesday morning I decided to stay at home because I had woken up in the night with strong pain in the throat, swallowing was really painful: like putting barbed wire through the neck or similar. By the evening I had developed a fever of 38,2 C and gave some thought to visiting a doctor. As the pain was local and I did not have any other severe symptoms + it had not gotten worse very fast, I decided to wait until next morning and go to the hospital then.
Thursday morning I traveled to the International Hospital Kampala and apparently I was still not that ill as I bargained hard to get a boda-boda from the city center to the hospital: said no to 3 drivers and the last one was satisfied with 3000 shillings. After getting there my first impression was that everyone puts on their very best clothes when going to the hospital but then again people here invest a lot of time and effort into looking good all of the time. I registered at the reception, waited for about 10 minutes, and was seen then by two very friendly young female doctors. While examining my throat they apologized several times when I said AI! and then sent me to take the blood test. I had to wait one hour for the results of my full blood count and thus decided to relax in the hospital café - there was free wireless that was even functioning for some time, amazing! The results said something about red cell indexes being normal and absolute monocytosis. The friendly doctor decided that it is a virus that's bothering me and "there is no need to pump you full of antibiotics". I felt grateful and went off to buy some random common cold medicine. All in all the journey was still quite tiring and the rest of the day I spent drinking tea with lemon and ginger from the local vegetable lady (200 per piece) and taking some painkillers in the evening when it got worse. The fever occurred a bit in the evenings for the following few days but not as badly and on Saturday I was brave enough to join the Silver Jubilee celebrations of UPA (Uganda Pioneers Association). This week the pain was gone from my throat and I felt normal.... until Friday.
Friday morning there was slight pain on the left side of my neck but it did not disturb me, so I took the minibus and boda to Bluesky. While in the school I felt that the glands on my neck are distinctly swollen and I also felt really tired. This was an alarming sign and I decided to go to the doctor again but first had to pick up the test results of a week ago from the guesthouse. Luckily Tara was willing to accompany me and so we took the minibus to town centre, went through the stress of bargaining a boda ride for 5000 each, and arrived at The Surgery around 2pm (Yes, I also find it weird to say "Can you take me to The Surgery?"). By the time I was explaining my symptoms to the doctor I had a 39C fever and felt really tired. After blood test, urine test, quick malaria test, the doctor told that I have acute tonsillitis with bacterial infection and need to take antibiotics for the next five days. So here I am, eating 3 x 3 yellow-red pills per day and hoping it will all go away soon. Generally I feel good and have enough energy for cooking, moving around, and reading but I know that I do need to take it easy and have a rest and let the medicine fight the disease.

Veri läks analüüsimisele, on koogi aeg. / Blood taken for analysis - it is brownie and coffee time.

Kodule lähim apteek. / Closest pharmacy to my home.

Mina ja The Surgery ooteruum. / Me in the foyer of The Surgery.